Copy
Est-For Investi infokiri: märts 2018
View this email in your browser

Euroopas asuvad puidutöötlemistehased mitmete ülikoolilinnade lähedal

Pildiallkiri: Austria suuruselt teine asum ülikoolilinn Graz, linnasüdamest linnulennult 11km eemal asub puidutöötlemistehas. 
Võtsime vaatluse alla kõik Euroopa riigid, kus tegutseb vähemalt üks kraft-tehnoloogial põhinev puidutöötlemistehas, ning selgitasime välja, kas neis riikides on ehitatud puidutöötlemistehaseid ülikoolilinnade lähedale. Neis kõigis on. Osades riikides paiknevad tehased väärika ajalooga teadus- ja kultuurikeskuste vahetus läheduses.

1309. aastal asutatud Avignoni Ülikool tegutseb tänapäeval Aix-Marseille Ülikooli fliaalina, kus õpib 7000 tudengit. Tartu-suuruse kuulsusrikka ajalooga linna kõrval asub Prantsusmaa veiniregioon nimega Châteauneuf-du-Pape. Viimane sai nime Rooma paavsti järgi, kes elas 14. sajandil Avignonis. UNESCO maailmapärandi nimistusse kuuluva vanalinnaga Avignon oli Euroopa kultuuripealinn 2000. aastal. Linnasüdamest linnulennult 22 kilomeetri kaugusel tegutseb Fibre Excellence’i puidutöötlemistehas.
1542. aastal asutatud Zaragoza Ülikoolis õpib üle 30 000 üliõpilase. Linnas elab 660 000 inimest ning Aragoni Kuningriigi aegne linnasüda kuulub UNESCO maailmapärandi nimistusse. Linnulennult 6 kilomeetri kaugusel Zaragoza linnasüdamest asub Torraspapeli puidutöötlemistehas.

1585. aastal asutatud Grazi Ülikoolis õpib üle 30 000 üliõpilase. Grazi linnas elab 325 000 elanikku. Graz oli Euroopa kultuuripealinn 2003. aastal ning Grazi vanalinn kuulub UNESCO maailmapärandi nimistusse. Linnasüdamest linnulennult 11 kilomeetri kaugusel asub Sappi Gratkorni puidutöötlemistehas, tehasest 30 kilomeetri raadiusesse jääb ka Austria Lõuna-Stüüria veinipiirkond.


Loe edasi

Avalikkus usaldab eksperte ja spetsialiste

Autor: Juhan Kivirähk, Turu-uuringute ASi uuringutejuht
 
Kui ollakse ainult vastu, ei olda millegi poolt. Ometi on meil pilved ja valgus mõlemalt poolt (Jüri Üdi).

Jälgides Eesti ühiskonnas toimuvaid debatte, tulevad need Jüri Üdi luuleread mulle alatasa meelde. „Tõejärgse ajastu“ avalik dialoog kipub muutuma üksteise suhtes kurdiks jäävate vaidlejate monoloogideks. Igaüks kuulutab kirglikult oma tõde, kõiki teistsuguseid arvamusi peetakse a priori väärateks ega püütagi erinevate seisukohtade vahel kompromisse leida. 

Nii ei liikunud Est-For Investi juhid ja Tartu linnavolinikud kuuetunnisele mammutistungile vaatamata sammukestki üksteisemõistmise poole. Nii nagu Vabariigi Valitsus omakorda ei näi pidavat Tartu volikogu 7. märtsi deklaratsiooni millekski.

Ühest küljest on ju selge, et osa meie puiduressursist jääb väärindamata ning seda veetakse odavalt Eestist välja. Oleks naiivne loota, et kui Eestisse tehast ei rajata, siis piirab see metsaraiet – raiutakse ka puidurafineerimistehase olemasoluta. Eesti metsa kaitseks tuleks astuda muid radikaalseid samme. Teisest küljest ei tundu tehase rajamine 100 000 elanikuga ülikoolilinna lähedale samuti just kõige parem idee. Hirmutab tehase suur veevajadus ning selle mõju Emajõe vesikonnale. Ent kas tõesti puudub igasugune võimalus mõistlikku kompromissi leida?


Seda, et Eesti avalikkuse enamus on looduse-usku, teame juba laulva revolutsiooni käivitajaks olnud fosforiidisõjast saadik. Kui seada inimesed valiku ette, kas vastandlike huvide vahel kompromissi otsides eelistaksid nad puhast keskkonda või seaksid esiplaanile majandushuvid, langeb liisk selgelt keskkonnahoiu kasuks: 70 protsenti eelistaks puhast keskkonda ja 26 protsenti majandust.

Samas ei ole keskkonnakaitse ühiskonna ees seisvate probleemide pingereas inimeste jaoks sugugi olulisimate hulgas. Aasta tagasi toimunud küsitluses paigutas 66 protsenti elanikkonnast viie olulisema ühiskonnaelu valdkonna hulka inimeste heaolu ja elatustaseme parandamise, 59 protsenti majanduse arengu tagamise, 55 protsenti tervishoiuteenuste kättesaadavuse ja 53 protsenti sotsiaalse kindlustunde tõstmise. Keskkonnakaitse tõhustamine oli neljateistkümne valdkonna seas 19 protsendiga alles kümnendal kohal. Seega on avalikkuse seas ülekaalus soov, et areneks majandus ning paraneks inimeste elujärg. Seda ilma ettevõtluseta kuidagi juhtuda ei saa.

Kõige ulatuslikuma avaliku arvamuse poolehoiu saab aga seisukoht, mis toetab loodusressursside kestlikku kasutamist.


Loe edasi
 

Puidurafineerimistehase tehnoloogia ja parim võimalik tehnika 

Pildiallkiri: kraft-tehnoloogial põhineva tehase juhtimiskeskus, Sappi Ehingeni puidutöötlemistehasest Saksamaal. 
Est-For Investi konsultant, Hendrikson & Ko keskkonnakorralduse osakonna juhataja Juhan Ruut selgitab, millist tehnoloogiat plaanib kasutada kavandatav puidurafineerimistehas ning mida tähendab parim võimalik tehnika.

Puidurafineerimistehasega seoses on meedias tõstatatud mitmeid küsimusi – milline on kavandatav tehnoloogia, kas see on parim võimalik, seejuures püütakse tõlgendada parima võimaliku tehnoloogia rakendamist. Paralleele tõmmatakse Äänekoski tehasega Soomes. Kui adekvaatsed need võrdlused on?

Mida praegu teame? Puidurafineerimistehases töödeldakse puittooraine eri koostisosadeks, nagu tselluloos, hemitselluloos, ligniin ja lisandained, mida tulevikus oleks võimalik edasi väärindada erinevateks biotoodeteks. Tselluloos saadakse sulfaatkeeduprotsessiga ehk kraft-tehnoloogiaga. Tootmisvõimsus on maksimaalselt 2700 tonni tselluloosi ja teisi biotooteid päevas, keskmiselt 750 000 tonni aastas. 18-kuulist hooldusvälpa ja eri puuliikide vahekordi arvestades võib summaarne tootmismaht olla eri aastatel vahemikus 650 000 kuni 750 000 tonni ja võib tehase tootmisprotsesside lõpphäälestamise järel tulevikus küündida kuni 800 000 tonnini aastas. Tehases tselluloosist paberi tootmist ei kavandata, kuna tahetakse säilitada võimalus tulevikus uudsemate biotoodete tootmiseks.

Tootmisprotsessi kõrvalsaadusteks on tallõli ja roheline energia, sealhulgas elektrienergia. Tehase koosseisus rajatakse ka elektri ja soojuse koostootmisjaam, mille elektriline nimivõimsus on ligikaudu 180 MW. Keskmiselt müüakse võrku ligikaudu 30% toodetud elektrienergiast. Puidurafineerimistehas on suure energeetilise efektiivsusega – tehas katab iseenda energiavajaduse, kogu ülejääv soojus kasutatakse ära rohelise elektri tootmiseks.

Puidurafineerimistehase tooraine on kase-, männi- ja kuusepuit, st kasutatakse paberipuitu ja saeveskites toodetud puiduhaket. Toorainevajadus on ca 3,3 mln m3 ümarpuitu ja puiduhaket aastas. Okaspuidu ja lehtpuidu vahekord ei ole rangelt paigas 2/3 ja 1/3 – see on indikatiivne suurusjärk, mille põhjal on tehtud esmased arvutused. Tegelik eri puiduliikide osakaal sõltub lisaks tehase tooteportfellile ka toorme saadavusest, sh tulevaste perioodide metsakasvatuse- ja raiepoliitikast – kui okaspuitu napib, töödeldakse rohkem kasepuitu.

Muude ressursside vajadus: 
  • maa – tehase territoorium oleks ca 100 ha, taristualuse maa vajadus selgub planeerimisprotsessis ja sõltub konkreetse asukoha kaugusest jõest ja raudteest, aga samuti ka rakendatavatest muudest tehnoloogiatest;
  • lisaks puidule on tehase tööprotsessis vajalik pinnavesi kuni 30 m3 valmistoodangu tonni kohta ehk kuni 25,5 mln m3/a, mida saadakse Emajõest ning mis moodustab ligikaudu 1,3% Emajõe keskmisest vooluhulgast (jõkke suunatakse tagasi ligikaudu sama kogus põhjaliku puhastusprotsessi läbinud heitvett);
  • keemilise tselluloositootmise protsessis lisatakse puidumassile naatriumsulfaati ja lupja, pleegitamisel kasutatakse eeldatavalt kloordioksiidi – kemikaalid ringlevad 80–90% ulatuses suletud tsüklis, ühe tonni toodangu kohta kulub 50–60 kg keemilisi lisandeid;
  • tehase tööprotsessis kasutatakse elektri- ja soojusenergiat, mis toodetakse ise.
Loe edasi
Toimetused puidurafineerimistehase teemal
Juhtkiri: teeks korraks vaherahu
Maaleht, 15. märts, Margus Mikomägi

“Ratsu eest mu riik!” pakub verine kuningas Richard III samanimelises tragöödias, mis toodi tänavu Eestis lavale kahes kohas korraga. Kas meil on tänapäeval “riik Rail Balticu vastu”? Kõlab koledalt, aga kui mõelda... Milline oleks võlusõna, mis päästaks võimumängijad välja avalikkuse petmise ja oma võimu säilitamise himu nõiaringist ning hullutatud avalikkuse tigeduse ja süüdistamiste nõiaringist? Kas vaherahu oleks võimalus?

Giordano Bruno tuleriit keset Tartut
Eesti Ekspress, 14. märts, Erik Moora

Iga edasiviivat ideed tuleb uurida. Igas vanas veendumuses kahelda. Äkki me ikka suudame midagi? Läinud nädalal ­puidurafineerimistehase teemalist Tartu linnavolikogu erakorralist istungit ja õhtust telesaadet „Suud puhtaks“ vaadates hakkas kurb.

Peamiselt sellepärast, et ma nägin seal palju siirast silmakirjalikkust. Jah, see polnud kirjavääratus. Ma usun, et kohal olnud linnavolinikud, linnapea Urmas Klaas ja mitmed teadlased olid suures osas silmakirjalikud. Miks, sellest kohe pikemalt. Aga ma usun, et samal ajal olid nad ka siirad. See võitlus on nende jaoks päris, nad on valinud poole. Nad usuvad kindlasti ja siiralt, et see pool on õige. Nad tunnetavad oma kogukonna toetust. See teebki üldjuhul ühe võitluse õilsaks.


Juhtkiri: Tartu kiirustas, uurida tuleb ikka
Eesti Päevaleht, 9. märts, Eesti Päevalehe toimetus

Tselluloositehast puudutav vastasseis teravneb: Tartu linnavolikogu võttis kolmapäeval vastu ühehäälse deklaratsiooni tehase vastu. Kompromissivõime ei iseloomusta ka Est-Fori, sest nad peavad Eestis tehase ainsaks võimalikuks asukohaks Tartu lähiümbrust.

Linnavolikogu deklaratsioonil ei pruugi juriidilises mõttes tõkestavat jõudu olla, aga selle taga on mure tehase põhjustatavate keskkonnamõjude, Tartu kui ülikoolilinna tuleviku, aga ka alla aasta pärast toimuvate riigikogu valimiste pärast. Est-Fori paindumatuse taga on arvamine, et ilmselt ei annaks pangad laenu, et ehitada tehas kohta, millel pole Soome tselluloositehastega võrreldes konkurentsieelist.


Juhtkiri: poliitikud, hoidke käpad miljarditehasest eemal
Äripäev, 8. märts, Äripäeva toimetus

Kõigepealt keskkonnauuringud, alles siis tehase rajamise otsus. Aga debatti pidada võiks rahulikult ja mittepoliitiliselt. Reformierakondlasest Tartu linnapea Urmas Klaas keeras valimiseelse gaasi põhja, kui teatas, et tema on Tartu lähistele plaanitava puidurafineerimistehase rajamise vastu. Vastu on ta muidugi selle pärast, et sellega saab ta järgmistel valimistel siredama skoori teha - 7000 allkirja tehase rajamise protsessi restartimiseks moodustab selleks soodsa aluse. Äripäeva meelest on äärmiselt kahetsusväärne, et Klaas tiris tehase rajamise poliitilisse agendasse. Autoriteetset argumentatsiooni tema mõttekäikude taga pole mitte mingisugust - on vaid (eelarvamused, uskumused ja laest võetud veendumused, et tehas on paha, sest ta haiseb.

Juhtkiri: rohkem läbipaistvust
Postimees, 7. märts, Postimehe toimetus

Nõukogude Liidus oli võimudel ja nendele alluvates massiteabevahendites kombeks ülistada nõukogude tööstuse võimsust ja grandioosseid plaane looduse ümbertegemiseks ning inimesele allutamiseks. Tegelikult olid säärasel hoolimatusel ja ükskõiksusel ökosüsteemile väga rängad tagajärjed. Mitmel pool Eestimaal mäletatakse tänini joogiks kõlbmatut haisvat kaevuvett, halli tolmu välja paisanud vabrikuid ning kolibakteritega saastatud ujumiskohti. Praeguseks on see kõik justkui kauge minevik ning vaevalt et keegi sooviks sinna naasta.


Juhtkiri: vastu olemise mõõdetav kasu
Õhtuleht, 5. märts, Õhtulehe toimetus

Pole midagi ärritavamat kui juht, kes ei suuda anda selgeid vastuseid ning selle asemel hämab ja ebaleb – just selle eest pilgatakse peaminister Jüri Ratast. Ometi pole teine äärmus, kus juhil on (näiliselt) kindel seisukoht, mida ei kõiguta isegi uued, esialgset teadmist ümberlükkavad faktid, sugugi parem. Olgugi, et keerulistele probleemidele lihtsate lahenduste pakkumine kipub meeldima valijatele.

Küllap on selgesõnaline väljaütlemine, et tselluloositehas ei sobi Tartu lähedusse, just üks sellistest seisukohtadest, mis kindlustab Tartu reformierakondlasest linnapeale Urmas Klaasile edu järgmistel valimistel. Miks ei peakski, kui tehas seostub paljudele tartlastele eelkõige ujumiskõlbmatuteks muutuvate veekogude, kahanevate kalavarude, masinatesse kaduvate metsade ning ülikoolilinna kohale kerkiva haisupilvega? 

Juhtkiri: paberipuidust, emotsioonideta

Maa Elu, 15. veebruar, Maa Elu toimetus

RMK ja Est-For Investi kavatsuste protokoll on kutsunud veel enne allkirjastamist esile tormi veeklaasis. Asja sisusse pole kahjuks viitsinud suurt keegi süveneda. Ei rahvaasemikud, puidutöötlejad ega ka metsakaitsjad. Et sõnalist tühikargamist vältida, püüab Maa Elu olukorda pisut selgitada.

Esiteks, jutt on ainult paberipuidust. RMK selgituste põhjal on kõige lihtsam paberipuidu erinevust palkide ja küttepuiduga seletada mädaniku lubatud sisalduse kaudu. Kui palkidel on pehmemädanik keelatud ja küttepuidul pole see üldse piiratud, siis paberipuidul võib mädanik moodustada poole noti otsadiameetrist. Tavapäraselt toodetakse paberipuitu diameetriga 6-70 cm ja pikkusega 3 m. Sellele kvaliteedile vastavat puitu tuleb raiest keskmiselt üks kolmandik.


 
Est-For Investi varasemaid infokirju saab lugeda siit
Copyright © 2017
Est-For Invest
All rights reserved


Our mailing address is:
Est-For Invest
Lõõtsa 6
Tallinn 11415
Estonia

Want to change how you receive these emails?
You can update your preferences or unsubscribe from this list